Trick of the mind

Poliitika? Ei! Miks see sitt mu blogis on!?

2009-12-25T11:28:00.000-08:00

Pühendan selle postituse täiesti meie vaimsele isale onu Edgarile. Pärineb see äripäeva veebilehelt. Küsimised Edgarile.

kris
Q: Kas Tallinna röögatu võlakoormus ei pane muretsema? Liikumine toimub küll lubatud 60% läheduses, aga keegi peab ju selle ka kinni mkasma!!?? (siinkohal palun mitte hakata rääkima, mida superhead on tehtud vaid vastata otse ja ausalt küsimusele!!) Või ikka vastab tegelikkusele,et Tallinn on ületanud laenukoormuse (60%)?

A: Laenude võtmine investeeringuteks on enesestmõistetav. Vaadake kui palju võtavad laenu riigiettevõtted. Nende suhtes ei ole valitsus kehtestanud niisuguseid piiranguid, nagu omavalitsustele. Miks?

Apollo
Q: 1)Miks kritiseerite endiselt Valitsuse eelarvepoliitikat ja kokkuhoiu printsiipe, samalajal kui Eesti eelarve on saanud tunnustust mitmete Euroopa finantsasutuste arvamusliidrite ja spetsialistide poolt. Oleme ju oma eelarve puudujäägilt hetkel 7 kõige edukama riigi hulgas ja riigivõlg on üks väiksemaid Euroopas, mis annab väga hea stardipositsiooni järnevatel kasvuaastatel. Ei saa ju praegu tarbida rohkem kui me hetkel väärtust toodame või omame, või mis? 2)Miks kõlavad Teie arvamusavaldustes ja sõnavõttudes ainult sisutühjad süüdistused valitsuse aadressil ja demagoogia, mis suunatud madala IQ-ga inimestele?

A: Selles häda ongi, et Ansip loeb ainult välismaiste ekspertide arvamusi, soovimata arvestada oma rahva huvide ning meeleoludega. Statistika teatas äsja, et nädalaga lisandus Eestis üle 2000 töötu. Valitsus aga pole ikka veel välja töötanud programmi uute töökohtade loomiseks ja tööpuuduse leevendamiseks.

Minu kommentaar:
Nõukogude Liit tegi ka programmi tööpuuduse leevendamiseks, ilmselt inimesed ei oskanud seda küllalt hinnata. Oh neid tänamatuid, millal nad ometi aru saavad, et riik on alati targem kui inimene! Edgar, just sinusuguseid populiste meil vaja ongi. Kes annavad inimestele seda mis nad tahavad ja ütlevad neile mida nad kuulda tahavad. Miks populismi maha tehakse? See on ju hea kui inimesed rahul on võimuga!

Alkohoolik on ka rahul kui tal ennast surnuks juua lastakse, aga see ei tähenda, et see tema jaoks hea oleks.

MPT TPE

2009-12-02T04:59:00.000-08:00

Mõtle, planeeri, tegutse või siis Think, Plan, Execute. Ingliskeeles kõlab lahedamini, verejanuline inimhing leiab vast rohkem rahuldust hukkamisest kui niisama tegutsemisest.

Paljud inimesed on tõlgendanud MEEST ja ta olemust, proovinud seda sõnadesse panna.

Tupac Shakur näiteks arvas, et õige nigga on pidevalt konfliktis. Keset kaost seisavad mõned mehed tugevana, vankumatult, niikaua kui nad surevad. Need, kes alla annavad surevad veel kiiremini, sest tänavad on halastamatud, nõrgad trambitakse kohe jalge alla. Õige nigga vanaks ei elagi, sest ennast teostades on see äärmiselt ebatõenäoline.

Konflikti ülistamist on näha palju ja palju (Nietzsche näiteks). Kuskilt on tekkinud väärarusaam, et häving on progresiivne. Konservatiivsete struktuuride lõhkumine on ainuke osa sellest, mis paika peab. Ülejäänud progressist on konstruktiivne. Väide, et enamus inimkonda edasiviinud leiutisi pärinevad relvadest (metall, püssirohi, tuumaenergia jne) on tõsi. Kuid neid relvi ei leiutatud üksteisi tappes ja maju põletades. Konflikt tekitab vajaduse, riik suunab raha, teadlased leiutavad. Lihtsalt esimene aste tuleb ära jätta. Eriti piinlik on see, et me kasutame praktiliselt pool sajandit vanat kosmosetehnikat. POOL SAJANDIT...see pole mingi 3.50

Point on, et pole vaja destruktiivsust, vaid konstruktiivsust. Tegevus peab olema suunatud. Kui on midagi valesti ja sa ei ole enda eluga rahul:

1) Mõtle - selgita kõigepealt välja põhjused, probleem, millest sa üldse alustama peaks. (Pea meeles: kui sul on vaja kuhugi kiiresti kohale jõuda, siis jooksmine on väga hea moodus, aga kõigepealt tee selgeks kuhu poole sa minema pead)

2) Planeeri - pead jätma KÕIK muud asjad kõrvale ja nad edasi lükkama, mehed ei multitaski. Tegevusplaan, vajadusel info kogumine (nõu küsimisse suhtuda ettevaatlikult, sina tead enda olukorda kõige paremini, maailmas ükski teine inimene ei oma nii palju spetsiifilisi detaile just sinu kohta), misiganes vajalikud asjad. Lõpuks pead veenduma enda plaani õigsuses, sa pead olema kindel, et see on parim valik. Kui kõhkled, siis tagasi esimese punkti juurde.

3) Tegutse - enam pole tagasiteed. Ükski asi ei tohi jääda laiskuse ega hirmu taha. Kui mängu tulevad uued asjaolud, mida sa varem ei osanud oodata, tuleb hoog maha võtta ja need kriitiliselt üle vaadata. Kui eesmärk on saavutatud, tunne enda mehisusest rõõmu.

4) REPEAT, lõpetada võid siis kui surnud oled.

Taasleidmine

2009-04-21T06:16:00.000-07:00

Täna hommikul läks uni täiesti ära kella seitsmeks. See on veidi imelik, sest umbes nädal aega olen stabiilselt maganud seitse tundi iga öö. Seda vajadusest, sest sellest rohkem magades olen ma päev läbi äärmiselt väsinud. Kuid minimaalselt 2 tassi kohvi on mu ajutegevuse säilitamiseks absoluutne miinimum.

Hommik polnud hea, tundsin ennast halvasti. See tunne pole ka eriti paremaks läinud. Ei tundnud eriti et tahaks loengusse minna, ei tahtnud eriti mitte ka minna. Ei oleks täna viitsinud üldse midagi teha tegelikult, aga eriti ei viitsind tegemata ka midagi jätta. Parem kui see päev lihtsalt juba möödas oleks.

Täna pean veel Randomi autode varuosadele järgi minema, aga autot pole, enda oma ka laiali praegu. Enda oma laiali, sest tahtsin lambda andurit külge monteerida, aga enne seda oleks vaja üks ära murdnud tikkpolt väljalaskekollektorist kätte saada. See on aga päris rõve ettevõtmine, tuulise ja külma ilmaga ei taha kohe üldse seda ette võtta. Juss ka autot laenata ei saa, tal endal vaja. Isa käest ehk saaks, aga tal ka mingi sõit tõenäoliselt vaja teha õhtupoole, niiet mingi paras majandamine, ei viitsi eriti tegeleda sellega.

Loengus passimine ei olnud eriti igav, aga ega rõõmus ka mitte. Krt selline tunne, et keegi on mulle öösel salaja antidepressante vms sisse söötnud. Okei, mõtlesin et miks Pihel loengus pole. Enne seda olin ju helistanud, et "anaali ka tuled", vastus oli jaatav olnud. Ometigi polnud ta seda seni teinud, samas kui juba pooleldi ühele poole hakkasime saama. Mu telefon edastas mulle informatsiooni SMS kujul, tekstiga "Mu kass hüppas rõdult alla, ei jõua loengusse". No mõtlesin, et äkki on tegemist sellise kassiga nagu mul, kes juba teiselt korruselt kukkudes uimasena ringi kõnnib pärast. Samas on Tyybil kõik kassid 5-dalt alla hüppanud ja midagi pole häda olnud, mõni on isegi pidevalt seda praktiseerinud. Loodetavasti on kõik korras, eks peale loengut helistan ja küsin.

Peale loengut oli mul telefon kutu, njah, oleks pidanud hommikul laadja kaasa krabama. Nägin riidehoidlas Taliesinit, küsisin talt "Hei, kuule telefoni saad laenata. Ah vahet pole, ma ei tea numbrit peast niikuinii". Taliesin on alati kuidagi kurb ja mõtlik, ei tea miks. Kunagi oli ta rõõmus ka vahepeal. Igatahes peale seda kui meile mõlemale Andeora meeldima hakkas ja mõlemad Varese käest üle saime, pole ma teda rõõmsana eriti näinud. Pole vist üldse teda eriti näinud. Kahju.

Anyways, nägin seal veel Chii-san'i. Natukese aja pärast meenus mulle, kuidas kunagi sõbramajas ühel üritusel (RUTS vms too oli) tantsisime koos ja mu väike õde segas koguaeg vahele. Chiisan'i hirmutas see natuke ära, aga ma ei hakkanud seletama ka, et ära saa valesti aru, see on mu õde. Üpris piinlik olukord igatahes. Aga noh, see on ammune minevik.

Anyways, mu mobla oli kutu, mis oli äärmiselt halb, sest ma plaanisin Piheli juurde minna ja oma loengu materjale sheerida ja samas ka ehk tuju rõõmsamaks saada. Kuid mälu järgi olid tal veel mõned loengud sellel ajal, sellel päeval. Oleks olnud loll sinna sõita ja siis ukse taha passima jääda, sest kedagi pole kes sisse laseks mind. Siis läksin koju, laadisin telefoni ja helistasin. Heh.

Mingi aeg sõitsin bussiga teise linna otsa ja läksin trampisin uksest sisse. Natuke aega ootasin kuna anaali materjalid said ümber trükitud inimjõu abil. Kuna ma tegelikult tundsin ennast natuke üksikuna ja kurvalt, siis mõtlesin et ütlen "Kullake, ma tundsin sinust tegelikult puudust, ei oska üldse ilma sinuta olla, anna kalli ja musi". Seda lauset olin ma mõttes mitu korda läbi käinud juba päeva jooksul, isegi eile paar korda. Kuna ta oli üpris süvenenud ja tegeles hetkel progemise ülesannete uurimisega, siis mõtlesin et lähenen ettevaatlikult, peaaegu et sosistades: "Kuule Pihel, ma ei tahaks segada, aga...". Kuid vastus tuli ootamatult ja üpris ärritund häälega "NO MIDA? ma pean selle hommseks selgeks saama!" ...ehhh.... Ma saan aru, aga....

Ütleme nii, et maailma andis teada mulle, et täna on sul sitt päev ja nii jääbki. Lõppude lõpuks on iga inimene üksi oma enda väärastunud isiksusega. Mis meetodiga iga inimene pressib ennast empiirilisse maailma, kus teda ei pruugita üldse ees oodata, on enda teha. Praegusel hetkel tunnen ennast lollina, väga lollina, rabelen mis rabelen, mis kasu sellest on kui ainuke inimene kes vähegi jagab sellest, kes MINA olen, on sellises olukorras kus ma teda aidata ei oska. Asjad on sitasti, mis siis et ma sellest ei mõtle, mõtlen sellest nii vähe, et vahel on selline tunne et ma ei oskagi enam mõelda. Ma vist ei oskagi enam mõelda, sest palju uuest informatsioonist mis mu ajus leidub, lendub ringi seostumata kujul. Tahaks öelda, et akadeemiline süsteem on teinud minust vääraka, aga õigem oleks öelda, et see on minust tolle ebardi eemaldanud. Mõned päevad tagasi hakkas mul mõistus koju tagasi tulema, tundsin ennast hekteks endana...

Mõistust ei saa kehast võõrandada, sellepärast ma nüüd treeningi ennast iga päev, nii kaua kui ma kasvõi kokku kukun. Ehk leian selle üles mis mul kunagi oli...

Koormus, motivatsioon

2009-01-22T01:52:00.000-08:00

Kevadsemester on peaaegu läbi (kellejaoks on, kelle jaoks mitte). Nagu arvata, esimene aasta, kohe alguses ei tule päris hästi välja. 9/23 AP kõlab üpris sitana tegelikult, kui seegi kokku tuleb. Mingi hetk ma õppisin keemiaga ennast lolliks, lihtsalt, aju oli nagu kartul. Väikeste vaheaegadega olen veits taastunud. Nüüd eile tegin ma nii. Kuna mul unegraafik oli suht metsa läinud, siis selle parandamiseks pidin ma öö läbi ja päev läbi üleval olema. Ehk 00-st 8-ni, muidugi tuli see aeg sisustada võimalikult vähefüüsilise tegevusega. Parim variant oli selleks Icewind Dale II LAN-is Tyybiga (Sander). Kahjuks saime seda mängida kõigest 14 tundi järjest ja ei jõudnud eriti kaugele. Siiski, kuigi ma väga korralikult ei maganud see öö (enamus ajast olin ikka üleval), tunnen ma ennast sitaks hästi.

Nolife ja anime vaatamine ei kao vist kuhugi, see on äärmiselt vajalik, ma enam ei alahinda seda.

Ülikool

2008-11-06T23:50:00.000-08:00

Okei, tunnen et hakkan ära harjuma juba selle ülikooli värgiga. Ehk pidevalt võitlen kontrolltöödega, et üle 50% tulemust saada. Polegi väga hull, kõik on tehtav, ainult aega peab õigesti planeerima. Siiski, kõik muu on hästi. Varsti postitan veel.

Selgus

2008-10-26T15:43:00.000-07:00

Ma olen tagasi, vähemalt tunne on selline, vaatab mis edasi saab. hail Satan? Hehehee, päris hea. PÄRIS HEA. Okei, tagasi keemiat õppima.

work work

2008-08-08T10:02:00.000-07:00

ei viitsi postida, sest olen väsinud, kthxbye

2008-07-15T08:39:00.000-07:00

Hai, i found this picture to prove my point

filmivaatamine Randomi juures

2008-07-13T04:38:00.000-07:00

Niih, ma tahan whineda ja selle juhtumi selgeks teha. Now this is what happened:

Randomi pool toimus filmivaatamine (mina, Random, Genky, Ummi, Erick, Liis aka. ZeroEndorphine). Ma ise planeerisin sinna varem kohale tekkida, aga ei saanud, kuna ootasin, et vend koju tuleks (tal polnud võtit kaasas ja kedagi teist polnud kodus). Lisaks ootasin, et Pihel minuga ühendust võtaks, tal oli pikemat aega mobiil välja lülitatud, mis oli murettekitav. Mingi aeg ta tegi seda ja otsustas, et tal pole küllalt aega sinna tulla, sest ta pidi poole kümneks tagasi minema. See tegi mu tuju üpris halvaks, sest oleks tahtnud teda näha. Siiski hakkasin ma liikuma. Jõudsin kohale 4 õllega (oleks pidanud 6 vist võtma, õllejoomisvorm hakkab tagasi tulema). Istusin välisukse taga natuke aega, sest Random kokkas koos Ummiga ning unustas mobiili kuskile eemale. Lõpuks lasti mind ikka sisse. Aegamööda tekkisid muud inimesed ka lisaks. Hakkasin õlut jooma, head külmad olid. Peale organiseerimist hakkasime vaatama. Peale igat filmi tegime väikse pausi, rõdul värsket õhku hingamas. Peale teist filmi (väidetavalt igavat, mulle isegi see natuke meeldis) istusime ka rõdu peal. Rõdul oli Genky, Erick, Random ja mina. Genky kadus tuppa ning mingi hetk Erick kah (kuna tal hakkas külm). Me Randomiga jäime rääkima, Randomi toast (kus projektor ja rahvas oli) kostus naeru. Rääkisime seal üpris kaua, aga ma eeldasin, et kui inimesed tahavad kangesti edasi vaadata, siis tullakse pärima kuhu me jäänud oleme (sinnahulka ka pedenalju lisades). Mingi hetk vaibus lärm kõrvaltoast. Mõtlesime, et võiks edasi vaadata ja liikusime tagasi. Eest leidsime 4 magavat inimest (nad olid küll üleval, kuid ei ilmutanud mingit tahtmist üritust jätkata).

Too hetk käis mu peast läbi "WTF?". Erick pakkus, et me võtaks läpaka ja vaataks kahekesi teises toas. Genky pakkus, et me vaataks sealsamas, teda see ei häiriks. Ummi ja Liis ei öelnud midagi. Nii - meil oli veel alkoholi, meil oli projektor, tühi korter ja veel üks film vaadata, või ükskkõik mida muud vaadata. Kas siis tõesti meie sealne seltskond oli siis niivõrd igav ja nõme, et ainuke asi, mis tolles olukorras teha sai oli magamine. Genky pidi homme tööle minema, kuid otsustas sinna jääda. Arusaadav, magagu teises toas diivanil, saab rahulikult välja puhata. Minuteada teistel polnud homseks midagi tähtsat planeeritud, mille pärast peaks välja puhkama korralikult. Mina olin solvunud. See et me kaua rõdul eemal olime ei saa kuidagi tähendada, et nüüd peavad kõik magama minema. Seda argumenti näen ma ainult kui vabandust, et ei peaks seda igavat üritust rohkem jätkama. Inimeste käitumisel on alati mingi põhjendus. Kahjuks ei ühti see alati sellega, mida nad räägivad. Ma saan ainult oletada, sest normaalset seletust pole vaevunud keegi andma.

Hüpotees 1 (Ummi sündroom):
Viimane aeg olen tähele pannud, et Ummi ajab pidevalt tüdrukutele käsi ümber. Noor poiss, pole midagi imestada. Randomi madratsi peal magades oli ta saanud endale küllalt hea positsiooni, et poleks sealt tahtnud üldsegi liikuda, filmi vaatamise jätkumine oleks seda kindlasti ohustanud. Ummi puhul on see arusaadav, kuid kas saame sama põhjendust kanda üle ka ülejäänud inimestele?

Hüpotees 2 (uni):
Inimesed tahavad magada, sest nad on väsinud ja unised. Loogiline. Genky pidi jah tööle ka veel minema. Siiski, minuarust ei tohiks see teiste inimeste puhul kehtida. Hey, i came to a party, but i want to sleep so stfu. Doesn't add up. Ericku pool toimuvad sarnased üritused kestavad tublisti hommikuni, ometigi on tegu sama seltskonnaga.

Hüpotees 3 (MTI ja Random on nõmedad):
Võib tunduda natuke ülepingutatud teooriana, aga pean selle ikka siia sisse tooma. Selliste sundvalikute etteseadmistega meid sealt ülejäänud seltskonnast igatahes eemaldati. Me ei hakka ju ometigi edasi vaatama samal ajal kui kõik teised magavad, nii nõmedad me ka pole.

Kui palju ja mis määral on see tegu nende kolme teooria poolt mõjutatud käitumise tulemus ei oska ma öelda. Igatahes inimesid vihastusid (võibolla ainult mina) ja solvusid (Random korraldab ürituse, aga kedagi ei koti ja lähevad hoopis magama). Ircus jäi kõigepeal mulle Liis ette, kellele ma ütlesin halvasti. See oli tegelikut nõme, sest Liis on lahe. Peaks vabandama uuesti, igaksjuhuks.

Sammal, the bane of mankind

2008-06-25T11:50:00.000-07:00

Läksin laupäeval maale, teisipäeval tulin tagasi. Ma tegin seal igasuguseid asju. Näiteks võitlesin samblaga. Tõstsin autol mootori maha. Loodan, et mu blogi läheb VÕIMSAMAKS nüüd, kui pilte juurde panen siia. Siia postimine on tegelikult nõme ja sellepärast ma ei tee seda eriti, kuigi ma tean et inimesed reaalselt loevad seda. Okei, see selleks.

Jah, see on kinnitatud vaid kahest kohast. Ja ei, see pole tegelikult pesunöör, millega see konksu külge seotud on. Siiski, me õnnestusime täiesti töötavalt autolt mootori maha võtmisega, mille tulemusena oleme selle muutnud pikaks ajaks teovõimetuks. Ei tea kas saabki üldse kunagi tööle. Mwuahaha. Ei tegelikult on plaan see korda teha ikka. Lisaks lõikasime esiossa relakaga augu sisse. Survepesuriga tahaks puhtaks pesta kogu seda kremplit. Järgmiseks korraks tahaks meeletult liivapritsi, kui ilm ikka ilus ja kuiv on. Saaks kõik koledad roostekohad välja ning viskaks esialgu roostemuunduri kihi alla, mõned nädalad hiljem muundurikiht uuesti maha ning happekrunt ning aluskrunt peale. Siis saab lõpuks pahtliga mökerdama hakata. Metalli lõikumine ja keevitamine tuleb ennem seda muidugi ära teha. See vast ongi kõige raskem osa. Kuid kerejupid on tellitud ja jõuavad kohale 26. ehk siis homme tuleb need ära tuua. Tagatiivakaared ja küljekarbid kokku 1880 eek. Ei ole tappev, kuid ka mitte väga odav.

eksamid ja materjaliteadus

2008-06-21T18:41:00.000-07:00

keemia 77, kirjand 77, füüsika 55, inka 84, mata 86. Pole kõige halvemad tulemused, mis olla saavad. Tegelikult vastupidi, mata tulemuse üle olen äärmiselt õnnelik. Tegelikult koomiline on saada nii head tulemust, kui ma tegelikult pole matemaatikaga tõsiselt kunagi tegelenud (paar kuud enne eksamit ainult). Selle ajaga õppisin enamuse asju, mis ma seal eksamis vaja oli. Ei saa märkimata jätta, et gümnaasiumiks on õhtukool, mis on äärmiselt väikse õppekoormusega võrreldes tavakoolidega.

Edasisi õpinguid hakkan siis teostama TÜs, materjaliteadus siis täpsemalt. Ma ei saa aru selle bashimisest. Okei, et paljud kukuvad esimesel aastal välja, sest ei viitsi matemaatikat õppida nii palju. Aga for fucks sake, lugegu enne õppekava läbi ja pole vaja minna õppima sellist asja, mis ennast tegelikult ei huvita. Sellises vanuses peaks suutma ise ka natuke otsustada ja vaadata, mis sobib ja mis mitte. Lauseehitus on mul tõenäoliselt suht vigane, aga ei koti praegu.

Nüüd üpris mitmeks päevaks maale. Ma kardan, et mu närvid süüakse seal ära. Kolmapäeval lõppsõidu koolitus, antakse lõpuks pärisload ka kätte. Mitte et sellest midagi muutuks, 90 km/h piirangust pole ma suurt kunagi välja teinud. Politsei on mind mingi u. 10 korda kontrollinud ja ainult üks kord on hädaldatud vahtralehtede puudumise pärast. Ainukese asjana reaalselt muutis see mu võlgu suuremaks. Tahaks tööle, aga saaks alles peale HRLi, enne pole väga mõtet.

Tegelikult on üks huvitav inimene, keda ma tahaks veel näha.

Nüüd enamvähem kõik südamelt ära.

lõpp-algus

2008-06-13T06:26:00.000-07:00

Niih, sain reaalselt kõik ained vastatud. Kool on LÄBI. Ebareaalne oleks, kui saaksin mõne eksami alla 20 punkti, ehk kool võib lugeda lõpetatakus täiesti. Tahaks täna natuke läbustada, kui ei tea kas tasub. Alles sain terveks, mõjub veidi halvasti ehk. Aga kodust tahaks välja küll, peab vist inimesi tüütama hakkama. Elu näeb palju rohkem lille moodi välja kui muidu, hehehe.

Andeora vol 2

2008-05-28T10:28:00.000-07:00

Ta on tõesti elus. Seda ma kahtlustasingi. Ma olen mingi 2 blogiposti pooleli jätnud, ei viitsi eriti kirjutada. Kunagi hakkan rohkem postitama. Pean ennast kokku võtma ja õppima. Venekeel, venekeel.

Andeora

2008-05-15T03:32:00.000-07:00

Ta on elus, vist, või vähemalt ta tahab, et me nii arvaksime. Siiski ei saa ma kõrvale lükata tõenäosust, et ta on siiski chatbot. Ühendust võttis ta minuga ka msni teel, mis pole chatboti kohta üpris tüüpiline käitumine. Tahaks inimestega veini juua, mitte peaaegu head 30 kroonist eedeniveini, vaid head veini. Homme mata eksam, peale seda julgen kodust välja ka minna.

kättemaks?

2008-05-04T11:38:00.000-07:00

Inimesed pidevalt kahtlustavad, et ma olen kellegile peksa andnud. Just eelmise posti pärast. Ei, keegi pole peksa saanud.

kättemaks

2008-05-03T15:49:00.000-07:00

nuff said, wrong person to mess with

Porgand

2008-05-02T01:13:00.000-07:00

Volbriööl käisin linna peal töllerdamas koos Jaanika ja Mialeega. See oli hea. Mialeed pole ma suht kaua näinud. Jansat ma lihtsalt tahtsin näha. Poole õhtu peal leidsime mingil hulgal tuttavaid inimesi. Vaatasime seda jõe peal toimuvat värki, suht igav oli, aga vähemalt sai lõpuks kärtsu ja pauku. Mingi hetk hiljem leidsime Sandri üles, pärast tõime õlut juurde. Istusime ja mõnus oli, peaaegu. Ei läinudki väga kaua aega mööda kui Sander ja Mialee, khm, üksteist leidsid. Kui alkohol otsas oli kobisime igaüks oma koju (õnneks).

Järgmine päev olin laip ja tundsin ennast nii halvasti kui veel inimlikult võimalik. Eriti veel peale Jansalt saadud sõnumi läbi lugemist. See kes seda blogi loeb, teab niikuinii temast. Selgituseks, et oleme samahästi kui lahku läinud. Kuna pere plaanis maale minna, siis mõtlesin, et looduse keskel on ehk parem olla ja läksin ka kaasa. Päev läbi ei teinud ma midagi praktiliselt. Kolm asja saab isegi kokku lugeda: kustutasin tuld mille mu ema kogemata süütas (proovis puuke ära põletada, aga oleks metsa ka sellega kaasa võtnud), sõin puu otsas porgandit, grillisin vorste. Tagasi tulles oli natuke parem olla siiski.

Täna tunnen ennast ikka laibana, oleks pidanud rohkem magama. Nüüd vaja mõtted heade asjade peale viia. Oleks super kui saaksin Audi 200 ära ostetud, mina ma tahan. Teeks kindlasti meele rõõmsamaks. Inka eksami jaoks pean oma pea korda saama uuesti, veidi jooksmist ja mediteerimist peaks piisav olema. Mul on varem alati kellegist üle saamiseks kulunud umbes pool aastat, loodan et nüüdseks olen sellega küllalt harjund, et saab kiiremini. Its not like i can stop myself from falling in love. Elu on tegelikult lill, ainult et mitte praegu.

Reaalsus

2008-04-24T04:21:00.000-07:00

...või pigem selle puudumine.

Iga inimene kes kõnnib tänaval näeb maailma täielikult erinevalt. Ühe jaoks on ilus ilm, teise jaoks naerab päike talle lagipähe, narrib teda ta lolluste eest ja mõnitab teda tema läbikukkumiste pärast. See on lollakas pluralistliku relativismi supp, kus sees subjektid küll suhtlevad omavahel universaalses, kuid samas tülgastavalt igavas, keeles ning ei küündi ammugi ligilähedalegi teise inimese mõistmiseni. See kõik on common knowledge, see on isegi nii common, et ma isegi häbenen, et seda kirja panen.

Mul tekivad küsimused. Miks ma pole nüüd pikemat aega enda kehast väljaspool kõndinud? Miks ma pole vaadanud ennast aina kaugemalt, täpina ja tähtsusetuna? Miks ei tee mind enam õnnelikuks saatuseahela asendatav osa olemine?

Mis saab olla see jõud mis on rikkunud, jah rikkunud, minu otseühenduse maailmaga? Heh. Mina tean vastust, teile ei ütle. Mwuahahaa. See oleks igav vastus anyways. Te saaks aru küll, kuid see tunduks vaid kauge abstraktsioonina, universaalses keeles kujutletud pilt, mis ei küündi eluilmaski tõelise mõistmiseni. Ei küündi sellepärast, et me subjektiivsused ei kattu. See on niivõrd empiiriline mõte, et mistahes ratsionaalne, universaalne mõtlemine ei saa seda edasi kanda. See on võimatu. Keel pole siinjuures üleliigne, loogika ka mitte. Üks on infokandja, teine tõlkija. Kogemus ja abstraktsioon on jällegi paratamatult lahutatud. Tervitame empiirilisuse ja ratsionalismi vastuolu! Õli tulle! Valage õli tulle! Jagage relvad kätte! Mehed barrikaadidele!

Jüriööööööö

2008-04-23T03:00:00.001-07:00

Jälle magasin maha selle ürituse, krt, iga aasta. Üpris nõme, pole nii kaua ühtegi larpi moodi asja näinud. Isegi metsa alla istumine ja õlle joomine oleks hea variant olnud. Aga eks on alati järgmine aasta. Ghost hirmutas mind Beleriandi järgmise osa ärajäämisega, see oleks küll äärmiselt nõme. Üks parimaid larpi sarju minuarust. Ehhki esimene osa oli mul first larp ever ja teine osa oli rollimänguliselt üpriski fail. Bussiga ega häälega jällegi ei viitsi mööda Eestit ringi kakerdada. Auto tuleb korda teha, eks mingi aeg hakkan sellega tegelema. Kindlustus peaks tulema poole aasta eest ligi 2000 krooni. Peaks mingise pisikese mootoriga masina otsima vist, saaks odavamalt läbi. Bloargh, õppima pean rõvedalt. Laupäeval on kirjand, niikuinii failin nõmedalt, sest mul on nõme tuju juba pikemat aega. Hea on üle pika aja blogisse kirjutada, vaevalt et keegi enam seda loeb tho, sest olen inimsilme alt kadunud olnud pikemat aega. Õppimine ja õppimise teesklemine võtab kõik aja ära.

Igatsen

2008-03-29T02:41:00.000-07:00

pole kaua midagi kirjutanud, peamiselt sellepärast, et kui ma tõesti kirjutaks sellest, mis mul mõttes on, siis oleks terve see postitus eelneva postituse viimase lause kordus. Põhimõtteliselt otsin ma igasuguseid vabandusi, et Tallinnasse minna. Mingi võimalus peab olema. Siiski ei juhtu iseensest midagi, pean midagi välja mõtlema. Ma tahaks suveks Tallinnasse elama minna, aga sinna on pikk aeg. Väga pikk. Liiga pikk. Jansa on vajalik.

Oleks see tavaline kooliaeg, kus pole kohustuslikke riigieksami ettevalmistus tunde, siis ma läheks lihtsalt poole nädala pealt minema ja elaks kuskil tuttavate juures pealinnas. Ennem laenaks raha kellegilt, et ma nälga ei sureks. Kohustused on jubedad. Ma ei saaks eksameid tegemata jätta, see pole lihtsalt võimalusl See oleks lollus, mida ma endale andestada ei saaks (tegelikult saaks küll). No vaadake mind, pean kooli tähtsamaks kui elutähtsat inimlikku emotsiooni, mille potensiaalset mõju saab kergelt ja alusetult kõrvale lükata. Ma arvan, et ma tegutsen õigesti, kuid ma pole kindel. Kindel on küll see, et Jansa on minu jaoks vajalik. Rohkemat ma oma mõtetest kokku ei oska panna, mitte praegu vähemalt.

Haapsalu

2008-03-17T02:24:00.000-07:00

Peaks blogi kujunduse ära muutma, väga häiriv on see.

Reedel läksin ma Tallinna rongi peale, ning selleks ma ärkasin mingi kella 5 paiku. Ärkasin selleks vara, et kogemata rongist maha ei jääks. Jõudsin ilusti. Magasin rongis veel enda üllatuseks. Jõudsin kohale ja ootasin Jaanikat, oi kui hea meel oli mul teda nähes. Edasise aja veetsin tema pool kuni sobiva bussi väljumiseni. Väljas oli külm. Kahjuks ta ei saanud kaasa tulla, kuigi me mõlemad seda väga soovisime. Istusin bussi peale. Kohale jõudes nägin võltsraudteejaama ning hakkasin suvalises suunas kõndima, sest ma polnud varem Haapsalus viibinud ja ma ei teadnud kuhu ma minema peaks. Dani, Mialee, Goblin olid veel kaugel. Tahtsin sooja kohta kus raamatut lugeda, helistasin korraks Goblinile. Kõndisin edasi mööda mingit lahedat teed kuni jõudsin Pizza Grandeni, muidugi kallis, aga seal oli vähe inimesi. Less people are good people (wut). Siiski lugesin raamatut (filosoofia põhiprobleemid) , mis on tegelikult peaaegu õpik. Mind häirib selle raamatu juures vähene refereeritus, filosoofiad on siiski maailmatõlgendused ning hea oleks igaga mõni nimi seostada.

Hiljem kõndisin mööda pimedat linnust ringi, väga lahe linnus. Ilma selle linnuseta oleks Haapsalu hoopis Keila. Õnneks siiski mitte. GMD (Goblin, Mialee, Dani) jõudsid siiski üllatavalt vara kohale. Peale vähest sekeldust tuli Goblini ema meid Töllule sisse smuugeldama. Hiilisime varuväljapääsust sisse ja kasutasime oma brilliant bluff checke, kõik rollisid hästi. Olime lava eest, mis oli madal ja lähedal. Töll oli hea, lõpu poole läks aina paremaks. Ma kaotasin oma hääle, kuid rääkisin siiski. Pärast seda liikusime Oboloni, kus Mialee sõbrunes suvaliste venelastega ja mängis nendega piljardit. Ja nii oligi. Siiski me lahkusime sealt ja läksime Laternasse, kus oli kallis õlu. Meid peksti sealt välja ja läksime tagasi Oboloni, kus me rääkisime Haapsalu linnasekretäriga, kes oli purjus. Lahkudes võtsin ma endaga ühe õlleklaasi kaasa, millegipärast. Läksime Goblini vanaema juurde, kus oli Jeesus seina peal. Me uinusime Jeesuse valvsa pilgu all.

Ärkasime ja kõndisime. Külastasime Ranklat, kus sai head toitu. Kõndisime veel, siis sai päev läbi. Järgmine päev plaanisin bussi peale minna, aga see läks liiga vara ja ma ei viitsinud. Tartu tagasi liikusime häälega. Mu esimene hääletamine, tundus kuidagi vastumeelne. Siiski saime kohale.

Igatsen, Jaanika võiks Tartusse tulla.

2 päeva

2008-03-09T12:25:00.000-07:00

Eilne päev oli väga eriline. Välja võideldud uni oli hea - inimesed nõudsid et ma reedel viina jooks tungivalt, aga mina tahtsin raamatut lugeda ja magada. Kompromiss nägi selline välja, et mu sõbrad jõid isa vanas Sierras kuni kella kaheni, sest neil polnud kuhugi minna. Meenutab JMKE - Ära Situ Mu Hinge.

Siiski pidin ma 14:00 Asashio klubiruumi minema, et laual jalad lühemaks saagida. See on omaette ooper kuidas me seda klubiruumi lauda üldse plaanisime ehitada. Õnneks ei pidanud saega kallale minema ja laud sai oma koju tagasi viidud (genky poole siis). Mängisime seal õiget Mahjongi, mis on äärmiselt lahe tegelikult, väga addictive. Varsti sai see läbi ja ma suundusin koju alkoholi ja Metsatöllu pileti järgi. Randomi pool hävitasime 40% Saare Gini koos Cocaga, abomination minuarust. Alles jäänud alkoholi peitis Random kappi, kust ta ema selle üles leiab varsti.

Jõudsin Töllule. Dani küll soovis, et ma esireas kohta talle hoiaks, kuid saabusin küllalt hilja, et selle vallutamine oleks üpris ebaviisakaks osutunud. Leidsin sealt 2 Kristjanit, ühest kellega ma pikemalt juttu rääkisin. Mingi aeg tekkis minu seljataha Dani ja mu õde + tema sõbranna (inimesed ei tea kumb neist mu õde on, sest nad on alati koos). Töll oli üllatavalt hea. Sain mingi tüübiga näkku vahepeal, ta vigastas inimesi, tõbras. Peale kontserti tutvusin Jaanikaga - the plot thickens.

Edasi liikusin kuskile läbule, kus oli väga palju inimesi ruutmeetri kohta. Mul polnud häält enam, kuid rääkisin siiski. Tarvitasin sealset alkoholi kuni kõik inimesed sealt välja peksti. Viina täis plastiktops ühes käes ja viinamarjad teises käes seadsime Randomiga sammud Statoili poole, kus sooritasime frankfurteri ostud. Kõnnak viis kodu poole, kuid hetkeks vilksatas idee Goblinile helistada ja küsida, ega nad ei maga, sest mul jäi üks asi südamele kripeldama. Selleks oli üks punapäine ja pruunisilme tüdruk. Goblin küll vihjas veini vajadusele, kuid millegipärast oli minu jaoks vastumeelne Statoilist veini osta....see on ju Statoil, seal müüakse 25 krooniseid välgumihkleid. Kuna tegelikult oleks olnud võimalik seda igal ajal juurde tuua, siis lükkasin selle ostu edasi. Üllatavalt kaine mõtlemine arvestades seda alkoholikogust, mis oma tee mu kurku leidnud oli.

Eest leidsin inimesed, kes jõid veini. Asetasin ennast pehmesse kohta, sest selgroog keeldus oma toetavat funktsiooni täitmast. Kõva radikas oli pingul lihastele isegi hea ja kaelamassaaž Jaanika poolt abistas samuti olukorraga toime tulla. Alkoholipuuduse leevendamiseks otsustasime Goblini varud kasutusele võtta, mis sisaldas tema korterisse liikumist. Jaanika magamisvõimaluste kohta pärimise vastuseks oli naer, seda põhjusega, ning seda ma teadsin liigagi hästi. Ma oleks pigem eelistanud pehmes kohas magamist.

Goblini juures jõime veini ja sõime juustu (tänud Goblin) ning mingi aja pärast läksime magama. Magamisest ei tulnud suurt midagi välja, tõenäoliselt ei lasnud me Jaanikaga ka teistel magada (sorry Dani, Mialee, Goblin). Mul oli alkoholi tõttu suhteliselt suur vedelikupuudus, see polnud hea tunne, aga ma ei lasnud ennast sellest häirida. Põrand oli kõva. *Khm* , kuid hommikupoole sai isegi mõned tunnid isegi reaalset und magatud. Peale 5+ tassi külma vee joomist tundsin ennast jälle inimesena ning loogika ütles mulle, et inimestel peaks kõht tühi olema. Endal mul söögiisu tegelikult polnud. Taverna oli hea valik, üks mu lemmikuid kohti. Siiski osutus söömine tänuväärseks tegevuseks, sest kõht sai täis. Krooksus istumine oli tegelikult igav ja piiratud aja raiskamine, sest Jaanika pidi rongile minema :( .

Siiski üritasin seda kohutavat fakti mõtteist eemal hoida ja rohkem hetkeolukorras elada. Oma järgijäänud aja istusime Urus, kus oli soe ning suhteliselt vähe rahvast, mis oli äärmiselt positiivne, sest suutsime Jaanikaga endale suhteliselt privaatse koha leida. Ma ei vaatanud nimelt kella, sest olekski tahtnud sinna jääda, kuid karm reaalsus hingas jäiselt kuklasse ja pidime sammud rongijaama poole seadma. Kui rongijaam nähtavale jõudis, siis hakkas südames torkima ja edasi astutud sammud olid väga vastumeelsed. Jõudsime rongini umbes 10 sekundit enne selle lahkumist. Viimane kalli ja suudlus.

Seisin nõutult ja vaatasin kuidas rong ära sõitis, sest sellest kaugemale polnud ma mõelnud. Pea oli mõtetest segamini ja hingest tükk kaasa viidud, seadsin sammud Uru poole. Erilist tähelepanu nõudis mitte autode alla jäämine, sest reaalsustaju oli natuke paigast ära. Urus viskasin pikali, järsku saabus rõhuv väsimus ja kaelavalu. Mind aeti arvuti taha mängima, see tegi natuke tuju paremaks, hajutas mõtteid. Mialee ja Dani saabumine kergitas veits tuju samuti. Siiski lahkudes seadsin ma sammud kodu poole, Goblini korter tundus hirmuäratavana.

Kurat valus on, ma ei tea mis ma teen nüüd. :(

"Filosoofia ajalugu" Esa Saarinen

2008-03-07T13:08:00.000-08:00

Vot, lõpuks sain läbi loetud selle kaabaka. Esialgu võtsin selle küll ette põhjusega, et filosoofia olümpiaadiks valmistuda. Kurb lugu on selles, et ma ei saanud õigeks ajaks oma esseed valmis. Tundsin ennast alati liiga lollina, et veel kirjutama hakata. Tõenäoliselt olen ikka sama loll, ainult et nüüd suudaks ma oma seisukohad üles ehitada juba kindlamatele alustele. Siiski tunnen ma tungivat vajadust lugeda veel vähemalt Satre "Eksistensialism on humanism". See annaks mulle hea orienteeriumisvõime filosoofia põhiliste eri voolude vahel. Tegelikult ma otsin enda mõttemaailma kellegi teise sõnade läbi juba kirja panduna. Olen kindel, et ma seda päris üks-ühele ei leia, kuid mida lähemale seda parem. Esa Saarinen andis tegelikult väga hea ülevaate, kuid samas leidsin ma iga natukese aja tagant lauseid, millele ma väga meelsasti vastu vaidleks. Tahaks veel raamatuid...uni on.

Bokura Ga Ita

2008-03-02T15:07:00.000-08:00

Otsisin The-Triadi ircu kanalilt Nanoha osi ja komistasin sellise anime otsa. Äärmiselt mõnusa meeleolu ja atmosfääriga anime. Meenutab väga Karekanot (Kareshi Kanojo no Jijou). Kuid peategelane (Takahasi) on väga armas ja meestegelane (Yano) on lahe. Narratiiv on kah imeline, sobivalt uimane, nagu peategelane ise. Tegelaste joonistusstiil on erinev olenevalt peategelase tujust ja olekust, nagu Shoujo animetes kombeks. Esialgu on see vähemalt eriti hea mulje mulle jätnud. Oleks päriselu vaid nii lilleline. Voiceacting on geniaalne, emotsioonid ja meeleolud on väga tuntavad tegelaste häälte läbi. Totaalne erinevus mainstream draamadega. Clannad ja Kanon näevad tõepoolest välja nagu rahateenimis adaptsioonid oma mängudest selle kõrval. See, omakorda, on aga väga ilus tervik. Äärmiselt hea vaheldus haaremitele ja seepidele. Olen seda edukalt vaatanud selle asemel, et midagi asjalikku ette võtta. Tavaliselt on mul mingit erilist tuju selliste asjade vaatamiseks vaja. Seekord suutis see anime ise selle tekitada, mis on väga märkimisväärne, see lihtsalt kutsub vaatama. See on lausa nii märkimisväärne, et sellest kirjutades ei pööra ma tähelepanu enda teksti mõttelise-loogilise ülesehituse peale, vaid kirjutan kõik üles, mis pähe tuleb.

Siiski on kooli-temaatika natuke valus. Eriti kuna mul jäi see osa tavakoolis käimata, kus enamus draamaanimesid toimuvad, ehk 10-12 klass. See vähene aeg, mis ma seal viibisin suutis mind armuma panna kuigi. Heh, olgu mu korduv-obsesiivsed mõttekäigud neetud. Seda võiks nimetada isegi üleskäiguspiraaliks, kus tippu jõudes on taju reaalsusega väga ähmane. Spiraali tipp ulatub pilvedest kõrgemale, ning seal olles näe maapeal toimuvat. Kuid kuna spiraal on ehitatud ühe ja sama mõtte kordamisest ning selle algus asub ikka maal, siis on see reaalsuse valusate tõdede eest kaitsetu, eriti kuna pilvede kohal ekslev spiraali ehitaja ei saa kuidagi oma spiraalikest kaitsta. The higher you are, the harder you fall. Peale kukkumist ja paranemist asub spiraaliehitaja ajukurde meenutava halli maastiku pealt otsima uut kohta oma spiraali ehitamiseks. Kas ma tõesti kirjutasin sellise asja? omg, miks?

Bokura Ga Ita. Kahju ainult et see 19 osa pärast otsa saab. Kuid head asjad peavadki otsa saama. Why does reality exist anyway? Võtan järgmise osa ette.

Dani sünna

2008-03-02T04:06:00.000-08:00

well, tbh, ma unustasin selle täiesti ära. Ma tavaliselt märgin kõik asjad märkmikku, kuid selle unustasin. Eelnev päev sellele, ehk siis reede, tahtsin ma keskenduda füüsika õppimisele. Selle tarbeks keeldusin ma korduvalt Rockikasse minemisest, mis oleks hea olnud tho, sest ma pole päris mitu kuud moshinud. Kuid ma ei läinud. Õppisin mitu tundi kuni ära väsisin.

Siis helistas üks vana klassikaaslane ja ütles, et tal on poolene viin mille ta tahab koos minuga ära juua. Kuna tal on alati mingi põhjus või tahab oma muresid kellegile kurta, siis mõtlesin et sitta kah, võib ju juua, kõigest poolene kolme peale. Jõime selle ja veel 0,35l otsa. Olime samas mu maja juures, niiet mingi kahe paiku sain koju. Magama sain alles kell 7.

Taliesin äratas mind hommikul telefonikõnega. Väikse mõttekäigu tulemusena järeldasin, et ainuke võimalus kohale saada on autoga. Taliesin oli juba bussis ja Gobs haige. Ma arvasin et siiski ei lähe sinna. Järgnevalt sõitsin mitu tundi mööda linna ringi (tõenäoliselt jääknähtudega), pärast kloppisin Genky juures vaipa, mille pärast viisime Asashio klubiruumi. Mööbliosa jäi veel lahtiseks. Lõpuks sai kõik tehtud ja viskasin maha pikali, paha olla, ikka pohmakas kallal.

Puhkasin ja mõtlesin. Tegelikult ma tahtsin minna, kuigi see on üpris tülikas. Kõige hullem on see, et ma lubasin minna sinna. Dani puhul on just selline asi, et ma olen palju kordi lubanud kuhugi minna, kuid viimasel hetkel minemata jätnud või lihtsalt kõik ära unustanud. Uusaastal ma tõotasin enam mitte lubadusi murda. Siiski loogika järgi poleks mul mõtet selle pärast rabeleda olnud. Kuna ma olin üpris nõutu, siis otsustasin, et helistan Mialeele tagasi ja olenevalt tema vastusest otsustan kas lähen või mitte. Tema vastuseks oli, et seal on inimesi, kes tahavad mind seal näha. Mul polnud pääsu, pidin minema.

Tund aega kulus valmistusmiseks, Eesti kaardi ja bensiini ostmiseks. Liikuma sain alles kell 18:00. Tee peal jõin ära liitri biokeefirit, sest saa oli kõige leebem mu söögiisutule kõhule, päeva jooksul polnud ma midagi süüagi tahtnud. Krt, ~300ml viina on ikka liiast, pohmaka käest ei pääse. Olin ikka väga väsinud sõitmise ajal. Pime oli ka. Sõitsin õigest kohast mööda, mingi 30-45 minti lisandus ekslemisele. Viimase kõnega Mialee mobiilile sai kõneaeg otsa...vedas, sest ma ei oleks teadnud kuhu minna. Vot see oleks alles epic fail olnud.

Siiski vaatamata kõikidele oludele ma jõudsin kohale. Peale 5 tassi kohvi joomisega hakkas mul elujõud veidi taastuma. Larpist jäin ilma, kuid ei tundnud sellest väga puudust, sest olin niigi väga laip. Söögiisu ikka polnud eriti. Kuid metsmaasikad tordi peal olid ülimad. See Dani õde on lahedam kui ta rase õde. Vanaema on ka lahe. Tuletab lapsepõlve meelde... Õhtu oli mõnus ja rahulik. Setskond oli rahustav, sain puhkust enda lollist ajust vahelduseks.

Terry on küll tähelepanuäratav, kuid ei ole eriti sooja isiksusega. Vanusega tõenäoliselt lisandub ta iseloomule ka veidi sügavust, loodan vähemalt, sest temast annaks toreda characteri kokku panna. Käitumuslik muutus nõuaks samas põhjalikke sisemisi ümberkorraldusi. Karismaatiline potensiaal on olemas, kuid läheb praegusel kujul läheb see lihtsalt väga ühekülgselt raisku.

Magamine polnud eriti hea, kuna Märt ronis mulle vahepeal liiga lähedale. See põhjustas mu nihkumise Dani poole. Päris kaissu ronimine polnud siiski nii mõnus, kui see ideena esialgu tundus, ma isegi kahetsen seda natuke. Samas päästis see mind Märdi liigsest lähedusest. Öösel norskasid inimesed kordamööda. Hommikul oli selg valus.

artikkel

2008-02-26T10:42:00.000-08:00

Niih, viimase Asashio koosoleku ajal tuli meile külla Eesti Ekspressi ajakirjanik, kes intervijueeris meid üpris pikalt (mina, Genky, Ewty, Yoshy). Nüüd soovis ta veel artikli jaoks fotot, niisiis leppisime aja kokku ja asi sai teoks. Fotograaf oli suht lahe tegelane ja väga pädev minuarust. Yoshy millegipärast keeldus enda pildistamisest, niisis olin mina, oma aasta tagasi kiiruga valmistatud Bleachi kostüümis, kehastasin Kira Izurut, ning Genky ja Ewty yukatades. Pildistasime igasugustes poosides, viimane vist õnnestus kõige paremini. Aega läks umbes tund. Loodan et ma liiga metal välja ei näe seal ainult. Muidu oli lahe, üle pika aja on hea tunne. Olen varemgi lehes nägupidi olnud, aga seekord tundub see kuidagi progressiivsemana. Olen rahul.

Krooksu odav õlu

2008-02-25T06:10:00.000-08:00

Eilne päev algas üpris halvasti, kindlate asjaolude tõttu tundsin vajadust kodust välja saada. Esialgne plaan oli minna raamatukokku, aga see oli väga suure tõenäosusega kinni, seega otsustasin urgu minnemise kasuks. Sinna helistamine andis mulle infot,et seal on "mina" (hiljem siiski osutus see Seemnekeseks) ja Goblin, kes pidasid mind ekslikult kellekski teiseks ja põgenesid sealt ära ennem kui ma kohale jõudsin.

Oma raske seljakotiga ja läpuga jõudsin suletud uruni, Goblin ei võtnud telefoni vastu ja kodus teda ka polnud. Helistasin Sillule, ta ka ei võtnud vastu. Dani oli Tallinnas ja Mialee numbrit polnud mul niikuinii. Läksin Zavoodi, kinni, alles 18:00 tehakse lahti. Läksin suure ringiga Krooksu. Seal istusid Gobs ja Seemneke. Hiljem liitus Taliesin. Sillu helistas ja ma teavitasin teda hetkeolukorrast.

Tuiasime veits õues, sest meil polnud midagi teha. Teepeal tõmbas meie tähelepanu seintele soditud aadress roomspray.blog.pl (suhteliselt arusaamatu ja läbu blogi isesenesest). Naasesime Krooksu. Meiega liitus Curu ja algas "Krooksu odav õlu". Mingi hetk liikus meiega ka Sillu, mis oli hea. Jõime õlut. Meiega liitus ka teatriinimene Merit. Jõime veel õlut. Jäime suht täis, mul kulus raha, mis on halb, kuid mitte väga. Taliesin, Sillu ja Merit lahkusid.

Me rääkisime Dani/Mialee ja Curu võitlussaagast. Väga põhjalikult seda vestlust ei hakka avaldama. Intriigid on põnevad siiski. Uurin seda asja lähemalt mingi aeg. Siiski, Curu ei olegi nii ebameeldiv kui ma arvasin ja Mialeest on mul natuke kahju, kuigi ta vihkab mind.

Lahkusime Krooksust.. Me tuiasime ringi, enne kui Goblini juurde tema veine hävitama läksime. Merit liitus meiega uuesti. Gobsi juures olime me sunnitud nägema Goblini käe läbi aknast välja lendavaid esemeid. See oli samal ajal vale ja põnev. Siiski, mingi hetk liitus meiega ka Sillu, aega väga täpselt ei meenuta. Me jõime veini, mis oli üpris mõnus. Curu ja Sillu lahkudes läks kõik igavaks. Lahkumine oli hea.

blogi

2008-02-21T17:00:00.000-08:00

Olen suhteliselt veendunud, et meeleolude lainetused on paratamatu nähtus. Siiski on mul ka selle suhtes kahtlusi. Lisaks kardan ma veel, et ma olen liiga vastuvõtlik väliskeskkonnale. Palju lihtsam oleks elada omas mullis, tahtlikus teadmatuses. Ah kurat, see on mõttetu, pole tuju. Peaks magama veits, kehal lihtsam alkoholi lõhustada. Vaadake Starcrafti - http://gsi.gomtv.com/

lained

2008-02-14T01:16:00.000-08:00

Mulle tundub, et mu teadvus ja mõtlemismusteri muutumist, või on see ehk motiveerituse olek, saab iseloomustada sinusoidse graafikuna. Selle oleku muutust ei põhjusta aeg, vaid kindlad sündmused ja tegurid, kuid muutused on üldjoontes läbi aja samad. See kõikumine pole suur, sest see ei pendelda apaatia ja ekstaasi vahel, nagu on omale depresioonile, pigem käib see motiveerituse ja laiskuse piires.

Edasist võib tõlgendada mitmeti. Motivatsiooni langus võib olla põhjustatud ülekuumenemisest (stressist), ehk mul polegi eeldusi nii aktiivseks eluks. Teisalt võib see ka olla loomulik kõikumine, mis on olemas mingil määral kõikidel inimestel, mille eesmärgiks on dünaamilise elunägemise tagamine (et inimene ei jääks kindlasse mõttemustrisse liiga kauaks ajaks kinni). Kolmandaks võib liigne emotsionaalne kõikumine viidata soodumust skisofreeniale, kus küllalt suure traumaatiline kogemus võib viia relapsi nii madalale, et mõistus sellega enam ise toime ei tule.

Viimane pool aastat olen üritanud mõttes ehitada filosoofiat, maailmanägemust, mis ei laseks sellel motiveerituse olekul langeda. Selleks on võimalik tõesti kasutada üpris brutaalseid võtteid nagu hirm ja enda nurka surumine. Samas on need efektiivsed ainult osade inimeste puhul.

Ma ei taotle dualistliku käsitlust inimesest. Descartes eksis oma teooriates sellel kohal, kus ta arvas et hing (mõistus) on kehast eraldiseisev. Mõttetegevus lähtub bioloogilisest kehast, neuronite tegevusest, mis on keha toimimisega väga otses seoses. Tema ajal see muidugi teada polnud, kuid kuna dualistlik käsitlus on senimaani vägagi levinud, siis kõlbab selle vastu vaielda ka tänapäeval.

Samamoodi viskaks ma ebatõesuse patta ka Spinoza tunnetusteooria. Tunnete allutamine mõistusele on täiesti tajutav asi, kuid ma kahtlen selle põhjalikkuses. Tooks analoogia eneseanalüüsiga - me võime küll arvata, et suudame jääda objektiivseks, kuid reaalsuses see võimalik pole, me oleme aheldatud kinnistunud arusaamade ja tõekspidamiste külge ilma seda ise tajumata. Samamoodi võime ennast tunda täielikult ennast kontrollivana ja ainult mõistusest lähtuvana, kuid küllalt põhjalikult uurides leiame me ikkagi sinna sisse segatud tunde- ja emotsioonikilde.

Ehk ma tahan väita, et ainult mõistusele toetudes pole võimalik säitada seda motiveerituse olekut mida ma taotlen. Ainus võimalus selleks on tunnete ennetamine, ehk teadlik enda tunnete ja keha juhtimine. Juhtimise all ei mõtle ma tunnete ülevõtmist ja vägisi teisiti käitumist, vaid pikemajalist ja kontrollitud eeltööd, et ei kerkiks esile soovimatuid meeleolusid. Selleks kasutatavate vahendite hulka kuulub näiteks sündmuste jõuline ümbermõtestamine, isegi kui see võib loogikaga vastuollu minna. Seda võib iseloomustada kokkuvõtlikult kui self doublethinking. Tegelikult tekitatakse sellega kunstlik mitme teadvuse olek, mida saab hõlpsalt omal soovil vahetada. Seda võib ka nimetada kui "kontrollitud kunstlik skisofreenia", mis on loodud suuremate eesmärkide saavutamiseks.

Stõmmi sünna

2007-12-26T08:05:00.002-08:00

Ei tea küll, miks kõikidel sünnipäev nii lähestikku on. 29. dets on ühe mu naistuttava sünnipäev. See saab olema äärmiselt lahe: peotants, kleidid, ülikonnad - kõrgklass noh. Minusuguse romantiku hinge jaoks on see eriline maiuspala. Nüüd tuleb murelik koht, taolisele üritusele oleks kombekas minna kaaslasega. Probleem pole selles, et mul kedagi kutsuda poleks, vaid selles, et ma olen rõve perfektsionist ja ei lepi vähemaga kui ideaalilähedase tulemusega. See perfektsionism on lausa brutaalne ja lämmatav, aga ma tunnen, et õnnestumise korral tasub see kogu vaeva ära. Selle korraldaja, Stõmm, näeb sellega väga palju vaeva ja ma ei taha ise väiksemat panust omalt poolt lisada.

Kõige hullem on see, et 29. dets on väga lähedal. Ma ei arvestanud sellega, et vahepeal on jõulud. Ei taha kellegile jõulude ajal ebameeldivusi põhjustada, niiet ei hakka kindlaid inimesi vaevama hingemuredega, mida minu soovid neilt põhjustada võiks. Sellise solidaarse käitumise põhjusena olen ma kaaslase otsimisega suhteliselt hiljaks jäänud. Samas võin ka üksi minna.

On kindlad inimesed, keda ma lihtsalt ei saa kutsuda, oleks veidi kohatu või lihtsalt mitte sobiv.

sünna mk.2

2007-12-18T07:43:00.001-08:00

4. jaanuar Neitsijärvel puhkemajas, aga keda kotib, blog sucks

Sünna

2007-12-01T13:07:00.000-08:00

Niih, vähe aega on jäänud. 2. jaanuar tuleb sünnipäev. Pean seda koos tädipojaga, kes sündis täpselt samal päeval kui mina. Sinna lisandub veel mingi vend. Kokku peaks sinna suht palju inimesi tulema. Ainuke probleem on koht kus seda tähistada. Eks näis mis tuleb.

Kavatsen sinna kutsuda kõik oma tuttavad. Ehk, kes mind vähegi tunnevad võivad ennast kohale vedada.

21.04.38

2007-11-26T02:56:00.000-08:00

"Rahu ja vaikus. Ei teagi kuna ma viimati niimoodi loodust nautisin. See tundub otsekui pilt minevikust, kui ei oleks vaid neid olusid milles ma praegu olen."

Mati võtab käe oma haava pealt ära, kust hakkab kohe ohtralt verd jooksma. Veidike puhtamatest riidetükkidest valmistab ta uue sideme oma haavale ja surub selle uuesti peale, et viimast oma järele jäänud verd kokku hoida. Abi pole kuskilt loota, lähimad inimesed on vaenlased, kes lausa ihkavad talle kuule kerre kihutada.

Nüüd silmitseb ta metallikägarat, mis minuteid tagasi veel meenutas autot. "Seekord ma tõesti arvasin, et see õnnestub. Kui midagi ära tehtud tahad saada siis tuleb seda ise teha, eh, sittagi. Kes kuradi idioot sinna miini üldse pani?" Maasturi teekonna oli tõesti peatanud miin, keset asustamata metsa. Lisaks veel poolele maailmale, peab veel meie vastu olema ka saatus koos kõigi oma ebatõenäosuste ja kokkusattumustega. Pagasnikus olev lõhkeaine oli imekombel läbi veel terve. Mitte et see väga kergelt ilma detonaatorita ja sütikumehhanismita lõhkeks, kuid nii suure kahjustuse tagajärjel oleks pidanud see iga loogika järgi seda siiski tegema. See on ehk sama suur ime, et auto juht pole tükkidena mööda metsa laiali jaotatud. Mehe jaoks, kes pole saatusse kunagi uskunud tundub see hetk kingitusena maailmaga leppimiseks enne manalateekonda. Viimane asi mille üle ta rõõmustada jõuab on see, et tema kõdunenud laip saab uuesti osaks elu ringlusest ja peab sõbraks seda looma, kes ta tükid laiali tassib ja maha matab, et pärast sealt pehmeks mädanenud liha teravate hammastega maha rebida.

Kuidas see selleni üldse jõudis? Sihtmärgiks oli musta pilvena kerkinud hävingut ja ebaõiglust kuulutav torujuhe, mis toitis vaenlasi gaasiga. Üks viimastest järele jäänud odavatest energiaallikatest. Plaan oli lihtne, sõita autoga juhtmeni ja see lihtsalt keskelt õhku lasta. Kuigi selle mõju oleks olnud lühiajaline, sest torujuhtmel on selleks vastavad kaitsemehhanismid, mis automaatselt isoleerivad kahjustatud sektsiooni. Operatsioon oli tegelikult palju laiahaardelisem, aga selle üksikasjadesse ma laskuma ei hakka. Selle eesmärk oli Saksamaa ja Itaalia ära lõigata enerigast, mille peale nende sõjatööstus rajatud on. Jah, tõesti. Tulevik pole kunagi selline nagu futuristid seda ette kujutavad. Kolme superjõu (Põhja-Ameerika Ühendus, Euroopa Liit, Aasia Liit) asemel on vaid kaks. Euroopa on koledalt lõhki rebitud ja on lahinguväljaks nagu see on läbi ajaloo alati olnud, see hale üritus nagu Euroopa Liit ebaõnnestus täielikult liikmesriikide tahtmatuse pärast. See ilmnes kohe kui enegriakriisi alged hakkasid tekkima. Saksamaa kasutas väga jõulisi meetodeid, et enda tahtmised läbi viia.

Teised riigid läksid sellega kaasa, et ära hoida enda riikide läheduses selle jälgi ebainimliku kannibalismi, mis toimub mujal riikides, mis on energiast täiesti ära lõigatud. Ilma voolu ja transpordita muutuvad linnad lahinguväljaks, seni arenenud tsivilisatsioon heidetakse täiesti kõrvale ja juhindutakse eelkõige ellujäämisinstinktist. Paljud põgenevad linnadest ja röövivad taludest viimaseid toidujäänukeid, tapavad eelmised elanikud ja jäävad sinna ise elama.

Paarkümmend aastat tagasi poleks sellist stsenaariumi keegi oskanud ennustada. Ettekujutused säästlikest ja jätkusuutlikest tehnoloogiatest nendeks vaid jäidki. Senise majanduse kokku kukkumine tähendas, et oli liiga hilja nende ideede ellu viimiseks. Ainus võimalus on kõik uuesti üles ehitada. Ega teadmised pole kuhugi kadunud, pole vaid tootmismahtu. See saab toimuda muidugi peale Kolmanda maailmasõja lõppu, peale seda kui Prantsusmaa ja muud tuumaenergeetika riigid on uraanimaakide pärast väga palju lahinguid maha pidanud. Varasemalt teostamata jäänud Nõukogude Liidu terve Eesti üleskaevamise plaan läheb lähikümnendil vist teoks.

Kunagi saabub ka rahulik aeg...
seni me võitleme

temperament

2007-11-21T17:07:00.000-08:00

Proovisin ennast uuesti liigitada Keirsey tüüpide järgi. Tegude järgi oleks ennast pannud INTJ alla, kuid see oleks ka osalt egoboostimine, sest Masterminde on maailmas tõesti kuskil 1% lähedale. Varem olin ma ennast alati pidanud INFP-ks, mis ühtib paljuski minu varasema elu kohta, eriti lapsepõlve. Kui see on nagu RPG-des, keegi ei taha ju partys healer olla. Miks pean mina Healer olema? Mastermind on ju palju lahedam. Kuigi tõesti, tegelikult on inimesed nende tüüpide segu. Puhtad iseloomu tüübid on muidugi väga lahedad ja intrigeerivad. Väga romantistlik.

Viimasel ajal tekkinud tohutu infonälg ja ebanormaalne kõrgelt motiveeritud enesetunne on aga vägagi imelik nähtus. Pean veel filosoofiasse süvenema, et selgusele jõuda. Ei saa rahu enne, kui on mõtetes kõik ära korrastatud ja kategoriseeritud. Sellega võib kaua aega minna, aeg on niikuinii ülehinnatud.

Mõttetu post

I am my own god

2007-11-17T15:43:00.000-08:00

Haigus nimega individualism. Oma neljanda meemi (google: Spiral Dynamics) ümbersuunamine endasse annab imelisi tulemusi. Puhas ja äärmisel tugev nartsissistlik tunne segatuna kõrge motiveeritusega on väga kaiff ja ülendav tunne. Kombineerituna INTJ-ga on see nii võimas, et see tuleks seadusega ära keelata. Ma olen isegi kahtlustama hakkanud, et see võib psüühilisi kahjustusi tekitada. Oh well, vaatab mis mu vaesest ajust saab.

Kaks väga efektiivset mindblocki on aga ennast täiesti ära õigustanud:

1) Terve minevik ja kõik eelenunud kogemused on praeguse mõttelaadi ja isiksuse summaks. Üks puuduv tahk, olgu nii kole kui tahes, võib muuta suhteliselt palju. Halbades mälestustes soikumine on äärmiselt vastutootlik, see ei oma mitte mingit head külge, võrdub samahästi enda lõikumisega. Minevikku ei tohi unustada, unustamine on lihtsalt probleemi eest põgenemine, tuleb lihtsalt ümber mõtestada, põhjalikult analüüsida ja välja destileerida sealt kasulikud kogemused.

2) Teistega ei tohi ennast võrrelda. Jällegi ohtlik asi. Ainuke hea rakendus on egoboostimine, kuid see võib vastulööke põhjustada. Absoluutselt iga inimene omab mingit rakendust, head omadust. Inimesed pole võrdsed, kaugeltki mitte. Samas mõni geenius võib olla täiesti kasutu kui ta ei rakenda enda potensiaali õigesti. Samamoodi võib mõni täiesti tavaline inimene olla mõne olukorra või hetke lahenduseks asendamatu osa. Ma ei räägi saatusest, saatusse uskumine on lihtsalt naiivne lootus, et iga inimese jaoks on Jumalal (või muul higher entityl) kindel plaan. Maailm koosneb lõpututest juhuslikest sündmustest. Kuna pole kunagi teada, mis omadust milliselt inimeselt vaja võib minna, siis on iga üksiku inimese potensiaal lõputu, mõõtmatu. Mõttetu oleks võrrelda inimesi ainult nende võimete põhjal, kui neil on potensiaal kasutuks osutuda. Universum on juhuslik juba atomaarsel tasandil, ega see makrovaates teistsugune pole.

lõpetuseks:
"Teiste inimeste tarkus kõlab alati narrusena" - H. Hesse

esimene

2007-11-16T17:54:00.001-08:00

Tänane ja esimene post on mulle endale. Kell on 4 öösel. Mul on sees mingi kogus alkoholi, see võimendab mu väljendustahet osalt.

Minuga on juhtunud selline kole asi nagu armumine. Seda hirmutavat tunnet pole ma kogenud umbes 3 aastat. Praegu on tunda selle armutu laastamistöö, täielik häving meeleolule, must be something that hell feels like. Ükski elutõde, veendumus, uskumine või mõttetrikk ei saa sellele vastu. Ma ei süüdista saatust või enda mõttetut eksistentsi. Viga oli strateegiline ja osalt lihtsalt ebaõnn, kuna juhuste peal meie maailm üleval püsibki, siis pole siin midagi teha. Käed värisevad... Ma pole kuradi Stepihunt kes ihkab enesehaletsemise/maailmavihkamisest pääsemiseks hinge veritsemist, et end elusana tunda. Ainsaks pääseteeks saab olla loogiline ja läbimõeldud tegutsemine. Kuigi induktiiivne loogiline kogemuste põhjal järelduste tegutsemine on oma põhimõttes juba vigane, siis tuleb kasutusele võtta all-or-nothing teguviis. See on riski peale välja minek, aga praegune olukord on küllalt ohtlik, et lausa kisub nothing outcome poole kui ma ei võta kasutusele äärmuslikke meetodeid.

Masendus väljendub tegutsematuses. Nii vastutootliku emotsiooni järgi tegutsemine oleks ülim lollus. Õige mees kõnnib siis ka edasi kui soolikad lohisevad järele! Kurat, ma tunnen kaasa nendele, kes võivad mu teele ette jääda. Sest valu ja pisaraid tuleb küllalt. Halastamine on teisteks olukordadeks. Enda tootlikkuse ja teguvõime säilitamiseks pean ma astuma vajalikud sammud. Nii kergelt te ei pääse.